Inimesed suures linnas üksteist ei tunne
Öine linn on külm ja kőle, kui ta vajub unne
tähed taevas sütivad ja ilmaasjata
ma näen su silmi unes kus oled sa
iga kord kui lähed sa minust tüki kaasa viid
vőiksid seda uskuda, et meie jaoks on loodud paradiis
ref: mida kőike pean ma tegema őigeid sőnu ma ei oska valida
kas sa sellest aru siis ei saa, et sind vajan ma
maailm väriseb ja nutab maailmal on valus
nähes seismas väikest poissi kes on kőigil jalus
ma seisan jäätund akna taga märjaks muutub maa
ma näen su silmi unes kus oled sa
iga kord kui lähed sa . . .
mida kőike pean ma tegema . . .