3; 2; 1; 0
Pőhjatus laotuses tähtedekett.
Kosmosse sööstab me kanderakett
2; 1; 0; start! Rinnus pakitseb őud.
Meist vabaneb Maakera külgetőmbejőud.
Hőbejalt läigivad meie skafandrid.
Meist maha jäid atmosfäär, ookeanid, mandrid.
Tundmatus kauguses rohetab emake Maa.
Akvamariinsinist värvi on kraatrites kuupind.
Teleekraanilt ma tervitan sind.
Koduplaneedile nii pea me naasta ei saa.
Üle mustava tühjuse kui pärlikee
helendava trassina jookseb Linnutee.
Mügarlik maastik, kraatrite suud.
Nii kaunis, nii kohutav, näib meile Kuu.
Illuminaatorist näha vőib üksteist.
Tähtede taustal Apollo 11.
On reede ja juulikuu 16. päev.
Päiksekiired meist jätavad tumedad varjud.
Vaikivad huuled, kuid sisemus karjub.
Vőib juhtuda, et sinitaevast me enam ei näe.