Me läbime ööd ja teel, mille algust ei mäleta enam
ja meid ei huvita ammu mis on me siht ja muud
peale kiiruse, punase auto ei ole meil midagi enam.
Tumesinine taevas ja tähed. Müürina mööduvad puud.
"Anna üks sigaret,"-"Vőta." Rohkem ei tarvita sőnu.
"Ava üks pudel,"-"Jah, kohe." Sellega lőppeb me jutt.
Muusika mängib ja kuskilt on tuttav see tunne ja valu.
Mälestus.Igatsus. Ammu on lőppenud ahastav nutt.
Siiski ei ole meil aega, kuigi ei ole ka kiiret
jőuda kuhugi välja - parem ma vastan:"Ei tea."
Sőita kusagilt välja - selleks ei ole meil julgust.
Asfaldi valged jooned. Kiirteede viimased read.
Avada järgmine pudel, süüdata järgmine suits.
Konid ja tühi taara, klaasikillud me teel
jäävad meist tänagi maha. Muusika mängib ja saadab meid,
meie jälgedes sőitjaid ja neid, kes sőitsid me ees...